Töövõtulepingu mõiste
Ühe olulise osa võlaõiguslikest lepingutest moodustavad töövõtulepingud. Võlaõigusseadus (edaspidi viidatud VÕS) § 635 lõige 1 sätestab töövõtulepingu mõiste:
Töövõtulepinguga kohustub üks isik ehk töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik ehk tellija aga maksma selle eest tasu.
Töövõtulepingu tasu
Seega on töövõtulepingute puhul ette nähtud tasu maksmise kohustus. Isegi olukorras, kus pooled ei ole tasu suuruses kokku leppinud, peab tellija töövõtjale tasu maksma. Vastavalt VÕS § 637 lg 1 kuulub sellises olukorras maksmisele sarnase olukorra eest tavaliselt makstav tasu. Kui tavalist tasu ei ole või seda ei ole võimalik kindlaks teha, kuulub tasumisele asjaoludele vastav mõistlik tasu.
Seadus ei sätesta töövõtulepingute sõlmise vorminõuet, seega on töövõtulepinguid lubatud sõlmida nii kirjalikult kui ka suuliselt. Praktikas esineb aga väga palju probleeme just suuliselt sõlmitud töövõtulepingutega. Kui kirjaliku lepingu sõlmimisel räägivad pooled üldjuhul lepingutingimused täpsemalt läbi ning panevad lepingusse kirja nii töö eest makstava tasu suuruse kui ka muud olulised töö teostamisega seotud tingimused (töö valmimise tähtaeg, millistele tingimustele töö peab vastama jms), siis suuliste lepingute puhul tihtipeale lepitakse kokku üksnes see, kes töö teostab (töövõtja) ja milline summa tuleb töö eest töövõtjale maksta. Kuni poolte koostöö sujub, ei ole suulise töövõtulepingu sõlmimises otseselt midagi halba. Probleemid tekivad aga siis, kui poolte vahel tekib lahkheli. Sellisel juhul on vaja tõendada, milles täpselt kokku lepiti ning suuliste lepingute puhul on see tihti väga keeruline. Keeruliseks võib aga osutuda näiteks tasu sissenõutavaks muutumise aja väljaselgitamine ja kas tellija peab töövõtjale tasuma kokkulepitud tasu (või tavalise tasu) täies ulatuses või on tal osaliselt õigus keelduda tasu maksmisest.
VÕS § 637 kohaselt muutub töövõtja tasu nõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest, samas, kui pooled on kokku leppinud, et tellija peab töö vastu võtma või kui see on tavapärane, muutub tasu sissenõutavaks alles siis, kui töö on vastu võetud või loetakse vastu võetuks. Siinjuures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et seadus sätestab töö tellijale üle andmise kohustuse juhul, kui töövõtulepingu esemeks on asja valmistamine, muutmine või muu tulemuse saavutamine, mida on võimalik üle anda. Tellijal on omakorda kohustus töö vastu võtta ja ta ei tohi töö vastuvõtmisest alusetult keelduda. Tellija võib samas keelduda töö vastuvõtmisest, kui see ei vasta lepingutingimustele.
Töö nõuetekohasus
Töö lepingutingimustele mittevastamine annab tellijale õiguse kasutada töövõtja suhtes õiguskaitsevahendeid. VÕS § 646 kohaselt, kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha lepingutingimustele vastava uue töö. Samas teatud tingimustel on tellijal muuhulgas õigus vähendada töö eest makstavat tasu (hinna alandamine) või nõuda töövõtjalt tekkinud kahju hüvitamist. Seega on oluline, et pooled suudaksid tõendada töö lepingutingimustele vastamist või mittevastamist. See võib osutuda keeruliseks olukorras, kus poolte vahel on suuline töövõtuleping ning nad ei ole täpselt kokku leppinud või ei suuda tõendada, millistele tingimustele töö vastama peab. Kui pooled ei suuda saavutada kohtuvälist kokkulepet läbirääkimiste teel, peavad nad vaidluse lahendamiseks pöörduma kohtu poole. Suuliste töövõtulepingutega seotud kohtuvaidlused on tihti aeganõudvad ja väga kulukad, eelkõige just tõendite puudumise tõttu.
Kokkuvõtvalt soovitame töövõtulepingud sõlmida kirjalikult ennetamaks tulevikus tekkivaid probleeme. Kirjalikud lepingud on olulised ka juhul, kui lepingu teiseks pooleks on isik, kellega on varem sõlmitud mitmeid lepinguid ning koostöö on siiani hästi sujunud. Kunagi ei tea, millal võib tekkida möödarääkimine või vastuolu. Tööde puhul, kus on suuremad maksed, tasub kindlasti enne lepingu sõlmimist pöörduda juriidilise spetsialisti poole. Väike lisakulutus, mis tagab juriidiliselt korrektse ja läbimõeldud lepingu sõlmimise, on parem, kui hiljem teha kulutusi pikkadele kohtuvaidlustele. Juhul, kui pooled siiski ei soovi kirjalikku lepingut allkirjastada ja usuvad, et probleeme ei teki, tasub kindluse mõttes siiski olulised tingimused näiteks e-maili vahendusel üle kinnitada. Nagu vanarahva tarkus ütleb: „Parem karta kui kahetseda.“
Jurist: Kersti Puuri