Töövõtulepingu mõiste

Töövõtulepingu näol on tegemist võlaõigusliku lepinguga, mille poolteks on töövõtja ja tellija. Seaduse kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtulepingu peamine erinevus võlaõigusseaduses reguleeritud teisest teenuse osutamise lepingust ehk käsunduslepingust on just see, et töövõtuleping on suunatud kindla töö valmistamisele või tulemuse saavutamisele.

Töövõtulepingu eristamine töölepingust

Kindlasti ei tohiks töövõtulepingut segamini ajada töölepinguga. Töövõtulepingu alusel töötaval isikul ei ole õigust sellistele töölepingu seaduses sätestatud hüvedele nagu põhipuhkus, puhkusetasud ja lähetuskulude hüvitamine. Töövõtulepingu alusel töötav isik on kaetud ravikindlustusega ainult juhul, kui leping on sõlmitud vähemalt kolmeks kuuks ja isiku pealt makstakse sotsiaalmaksu vähemalt sotsiaalmaksuseaduses kehtestatud miinimum kuumääralt. Sarnaselt töölepingu alusel teenitud tulule tuleb ka töövõtulepingu alusel teenitud tulult maksta tulumaksu ja muid makse.

Tasu töövõtulepingus

Töövõtulepingu puhul eeldatakse, et töövõtjale makstakse töö tegemise eest tasu. Kui lepingus ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, siis kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Töövõtjal on õigus nõuda tasu alates hetkest, mis töö valmib või töö on vastu võetud, seejuures ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata. Töövõtulepingu puhul puudub otsene alluvussuhe tellija ja töövõtja vahel, samuti ei pea töövõtja lepingust tulenevaid kohustusi täitma isiklikult, vaid võib soovi korral kasutada ka kolmandate isikute abi.

Nõuded töö tulemusele

Töövõtulepingu alusel tehtav töö peab vastama lepingutingimustele. Töö ei vasta lepingutingimustele eelkõige juhtudel, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi, kui töö ei sobi selleks otstarbeks, milleks tellija seda vajab või kui tarbijatöövõtulepingu puhul ei ole töö tavaliselt seda liiki tööle omase kvaliteediga. Töövõtja vastutab töö mittevastavuste eest, mis on olemas töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus ilmneb alles pärast seda. Tarbijatöövõtu puhul vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul, alates töö üleandmisest tarbijale. Selleks, et tellija võiks mittevastavusele tugineda, tuleb sellest töövõtjat õigeaegselt teavitada kas mõistliku aja jooksul pärast mittevastavusest teada saamist või tarbijatöövõtu puhul 2 kuu jooksul.

Kui töö ei vasta lepingutingimustele võib tellija nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha ka lepingutingimustele vastava uue töö. Töö puuduse kõrvaldamise kulud, sh veo-, töö-, reisi- ja materjalikulud kannab töövõtja. Kui tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist.

Töövõtulepingu lõpetamine

Tellija võib töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Siiski tuleb arvestada asjaoluga, et kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, siis on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.