Kui liisingvõtjal on tekkinud võlgnevus liisingmaksete osas, võib liisingandja ühepoolselt ennetähtaegselt liisingulepingu lõpetada. Sama õigus on liisingul, kui liisingvõtjast äriühing on pankrotis.

Sageli jääb sellisel juhul võlgnevuse eest solidaarselt vastutavaks ka käendaja, kelleks võib olla kas äriühingu juhatuse liige või sõidukit reaalselt kasutanud töötaja.

Üks põhilisi vaidluskohti liisingulepingu lõpetamisel on sõiduki väärtus.

Võlaõigusseadus § 367 lg. 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Hiljuti lõppes edukalt meie õigusbüroo pikem kohtuprotsess liisinguga, kes nõudis meie kliendilt kui käendajalt pärast auto müümist täiendavalt tasu, väites et vara võõrandamisest saadud summa ei katnud auto jääkmaksumust. Käendaja ei nõustunud sellega põhjusel, et liisinguandja umbes kahekuulise müügiperioodi jooksul hindas autot kolm korda alla, teavitamata sellest käendajat. Auto turuhind oleks ületanud jääkväärtust, kuid pärast allhindlusi auto müügihind seda enam ei katnud. Esimese astme kohus andis õiguse liisingule märkides kohtuotsuses: “ Arvestades müügiperioodi suhteliselt lühikest kestust on põhjendatud hageja seisukoht, et tegelik müügihind vastas sõiduki väärtusele selle tagastamise ajal“.

Esitasime apellatsioonkaebuse ja ringkonnakohtus jäi võitjaks liisinguvõtja ehk käendaja. Ringkonnakohus nõustus meie väitega, et just alla keskmise turuhinna määratud hind võimaldas sõiduki müüa pakkumistest üleküllastunud turul kiiresti müüa. Liisinguandja oli esmasel müüki suunamisel koostanud hindamisakti ja just see väärtus tuleb lugeda liisingeseme väärtuseks selle liisinguandjale tagastamise hetkel (mitte lõplik tegelik müügihind). Seega kannab edasises müügiprotsessis auto hinna langetamise riski liisinguandaja ise, kui ta ei tõesta auto tegeliku turuhinna muutust.

 Jurist : Tiia Raudmägi