Ettevõtluses võib aeg-ajalt ette tulla olukord, kus äri arendamiseks on vajalik juhatuse liikmel anda äriühingu kohustuste tagamiseks isiklik käendus kui täiendav tagatis võetavate kohustuste täitmiseks.
Näiteks võib tegemist olla ehitusettevõtjaga, kelle osaühing ostab mitmesuguseid kaupu hulgikaupmehelt. Osaühingule võimaldatakse hulgimüüja juures krediit, kuid tagatiseks tuleb juhatuse liikmel anda isiklik käendus. Juhul, kui ehitusettevõte saab küll kaupa, kuid ei suuda kauba eest hiljem tasuda, saab hulgimüüja (võlausaldaja) pöörduda kohustuse täitmiseks juba juhatuse liikme enda poole ja nõuda täitmist temalt. Juhatuse liige kas tasub võla vabatahtlikult või saab pöörduda nõudega kohtusse.
Käenduse mõiste
Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
Käendus kuulub isiklike tagatiste hulka ehk käendaja vastutab võlgniku kohustuste täitmise eest mitte üksnes mingi temale kuuluva konkreetse asjaga, vaid kogu oma varaga. Võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist käendajalt samamoodi nagu saab võlausaldaja nõuda põhivõlgnikult kohustuse täitmist.
Tavaliselt kasutatakse käendust rahalise kohustuse täitmise tagamiseks. Käendus on sageli kasutusel just müügi- ja laenulepingu puhul. Käendus on üks tavalisemaid isiklike tagatiste liike.
Käenduslepingu sõlmimine
Oluline on tähele panna, et käenduslepingu puhul piisab üksnes sellest, kui käendaja on oma tahet väljendanud ja teine pool on selle kätte saanud. Võlausaldaja ei pea väljendama nõustumust, kuna tema nõustumus loetakse pakkumuse kättesaamisel antuks ja käendusleping seega sõlmituks (kui ta ei väljenda vastupidist). Põhjuseks on asjaolu, et käendusleping on ühekülge leping – lepingust tekivad olulised kohustused üksnes käendajale. Põhivõlgniku osalemine käenduslepingu sõlmimisel või tema nõusolek ei ole vajalik (VÕS § 142 lg 4).
Seega on käendusleping sõlmitud ka käendaja ühepoolse avalduse üleandmisega võlausaldajale.
Tarbijakäendus
VÕS § 143 lg 1 eristab nö tavalisest käendusest rangemate nõuetega tarbijakäenduslepingut: tarbijakäendus on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik (tarbija). Tarbija puhul ei ole käenduse andmine seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Tarbijat tuleb lepingu sõlmimisel teavitada käendatava kohustuse suurusest ja vastutuse rahalisest maksimumsummast. Vastavalt VÕS § 154 lg 1 võib tulevase kohustuse tagamiseks sõlmitud tähtajatu tarbijakäenduslepingu käendaja igal ajal üles öelda. Kui selline leping on aga tähtajaline, võib lepingu üles öelda viie aasta möödudes lepingu sõlmimisest. Samas sätestab VÕS § 154 lg 2, et pärast lepingu ülesütlemist jääb käendus enne ülesütlemist tekkinud kohustuse eest ikkagi kehtima. Nõutav on, et tarbijaga sõlmitud leping peab olema kirjalikus vormis (VÕS § 144 lg 2).
Juhatuse liige ei ole tarbija
Praktikas võib tekkida küsimus, kui juhatuse liige on füüsiline isik, siis kas on tema puhul ka tegemist tarbijaga? Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11 leidnud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene VÕS-i tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija.
Käendaja vastutuse ulatus
Praktikas tõusetub sageli küsimus, milline on käendaja vastutuse ulatus. Kohtud on leidnud, et käendaja vastutus võib ületada krediidipiiri. Näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2016. a otsuses tsiviilasjas nr 2-15-9200 on leitud, et poolte vahel kokkulepitud krediidipiir ei mõjuta kostja vastutust. Nimetatud lahendis (p 30) leidis kolleegium, et “Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et kostja käendas Elikas Elekter OÜ kohustusi hageja ees, käendusega tagatud kohustus ja käendus ei olnud lõppenud ning hageja ja Elikas Elekter OÜ vahelises müügilepingus kokkulepitud krediidipiiri ületamine ei mõjuta kostja vastutust.“ Kohtupraktika kohaselt annab krediidipiir müüjale vaid õiguse, mitte aga kohustuse piirata ostja krediidi suurust. Samuti võib käendajalt nõuda välja ka viivised, mis ületavad käendaja vastutuse ülemmäära, kui viiviste tekkimine on tingitud sellest, et käendaja on viivitanud oma kohustuste täitmisega.
Ero Liivik, IURING õigusbüroo jurist