Lepingust taganemine ja ülesütlemine: erinevused ja tagajärjed

Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 4 kohaselt õiguskaitsevahendid, mida saab lepingu kahjustatud pool kasutada lepingut rikkunud poole suhtes. Praktikas tekib tihti probleeme nende kahe eristamisega, mistõttu toomegi siin artiklis välja mõlema õiguskaitsevahendi peamised erinevused.

Lepingu lõpetamine ülesütlemisega toimub lepingute puhul, mis eeldavad püsivate või korduvate kohustuste täitmist (üürileping, rendileping). Selliseid lepinguid nimetatakse kestvuslepinguteks.

Ülesütlemise alus sõltub sellest, kas on tegemist tähtajatu või tähtajalise kestvuslepinguga. Tähtajatu kestvuslepingu võib pool üles öelda mõjuva põhjuseta, s.o korraliselt. Tähtajatu kestvuslepingu võib igal ajal mõistliku etteteatamisega üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tule teisiti. Mõistagi eeldab see ülesütlemise avalduse esitamist, kuid seadus ei näe selleks ette kohustuslikku vorminõuet ega tähtaega. Tähtajalise kestvuslepingu puhul saab lepingu üles öelda üksnes VÕS § 196 lg 1 alusel mõjuva põhjuse olemasolul, s.o erakorraliselt.. Leping tuleb üles öelda teisele poolele avalduse esitamise teel mõistliku aja jooksul olulisest rikkumisest.

Ülesütlemine vabastab lepinguosalised edasiste lepinguliste kohustuste täitmisest ning ülesütlemisele eelnevalt üleantut tagastama enam ei pea. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.

Lepingust taganemist kasutatakse selliste lepingute lõpetamisel, mis on suunatud ühekordsele sooritusele, näiteks müügileping. Taganeda saab vaid kehtivast lepingust. Lepingust taganemine ei too kaasa lepingu kehtetust.

Taganemise eelduseks on VÕS § 116 lg 1 järgi oluline lepingurikkumine. Taganemise aluseks on VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi mh kohustuse täitmata jätmine VÕS § 114 järgi täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul. Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.

Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks. VÕS § 189 lg 1 näeb ette õiguse nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist lepingust taganemise korral. Tekkida võivad nõuded üleantu väärtuse vähenemisest või suurenemisest (nt. kasu väljaandmine).

Lepingust saab nii taganeda kui ka üles öelda osaliselt kui ka tervikuna. Kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes; kogu lepingust võib kahjustatud lepingupool taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes.

Juristid:

Helin Jaakma

Tiia Raudmägi

 

 

 

Sellel postitusel on 2 kommentaari.

  1. Nadezda Selenjova

    Tere!
    Tekkis täiendav küsimus. Kas ostu-müügi lepingust saab tagada (tagastada ostetud vara ja seega lõpetda igakuised maksed) kui ostu lepingu sõlmimisest on möödunud üks nädal ja leping eeldab soetatud vara pealt igakuiseid makseid aasta jooksul?
    Ettetänades,
    Nadezda Selenjova

    1. Tiia Raudmägi

      Müügilepingust taganemine on üks paljudest õiguskaitsevahenditest, mida ostja saab kasutada. Mis puudutab taganemist, siis siin oleneb taganemine muuhulgas ka sellest, kuidas müügileping sõlmiti ning kas Teie olete ostjana tarbija või sõlmisite müügilepingu majandus- või kutsetegevuses.

      Kui Te olete tarbija (tarbijakaitseseadus § 2 lg 1 p 1 annab tarbija mõiste), siis vastavalt VÕS § 383 saate taganeda lepingust 14 päeva jooksul põhjust avaldamata. Selleks peate esitama müüjale taganemisavalduse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (VÕS § 383 lg 5). Mis puudutab igakuiseid makseid, siis neid ei pea Te järgneva aasta jooksul tasuma. Samuti ei või ettevõtja tarbija lepingust taganemise korral nõuda tasu osutatud teenuste või muude lepinguga seotud mis tahes kulude eest.
      Kui aga leping on sõlmitud müüja esinduses, siis 14 päevast taganemisõigust ei ole (VÕS § 49 lg 1, 46).

      Muudel juhtudel tuleb kohaldada taganemise puhul VÕS § 116 sätestatut. Siis on eelduseks see, et lepingu teine pool, ehk müüja, on olulisel määral rikkunud lepingust tulenevat kohustust. Teadmata täidenavaid asjaolusid, on keeruline öelda, millise olukorraga on antud juhtumil tegemist.

Lisa kommentaar